Aed, kus täna toimetan oli enne minu mehe vanemate suvilakrunt. Toona vaatasid krundilt vastu lõikamata õunapuud, juurevõsudest kasvama läinud kreegipuud, astelpajud, köögiviljapeenrad, vaarikad, väsinud klaaskasvuhoone ja käepärastest materjalidest kokku klopsitud putka. Kõigele lisaks olid keset õue betoonist elektripostid. Kõike oli väga palju ja väga tihedalt. Vanematel oli õnnestunud ära osta ka kõrvalkrunt, mis lõpuks võimaldaski meil sinna oma kodu rajada.
Raske südamega tehtud harvendused
Selleks, et oleks ruumi maja ehitamiseks ja materjalide ladustamiseks, tuli maha võtta mõned õunapuud. Mingi psühholoogiline tõrge on mul viljapuid jala pealt maha saagida, aga midagi polnud parata. Palju kergemini läks kreegivõsa eemaldamine. Sai palju valgust juurde ja niita oli ka lihtsam.
Mitu aastat tundsin kohustust alles hoida vanemate raske tööga rajatut, kuni kõik lõpuks oma loomulikku rada läks. Kasvuhoone hakkas lagunema ja tuli maha võtta. Köögiviljapeenradesse kolis sisse orashein ja need läksid muru alla. Kui maja sai valmis, lõhkusime maha pilpaputka. Vahepeal hakkas maja ümbruses juba looma, kuid siis tuli maaküttetorude jaoks kõik uuesti üles kaevata. Positiivseks üllatuseks tuli maa seest välja palju suuri ja ilusaid maakive.
Peitumine liiklusmüra eest
Krunt külgneb ühest servast sõiduteega ja selle ääres olid vahelduva eduga vanad aroonia- ja tuhkpuu- põõsad. Esialgu tundus loogiline, et panen augud noori tuhkpuuistikuid täis, et saaks korraliku heki. Hiljem nägime, et liiklus on tänaval päris tihe ja lehtpuuhekist jääb väheks. Lõikasime saega vanad põõsad põlvekõrguselt maha, traktor kaevas põõsad juurepalliga välja ja rajasime nendest kändudest uue tiheda heki krundi teises servas. Tänava äärde istutasime elupuuheki.
Kui väljakutseterohke pinnas osutub hoopis positiivseks nähtuseks
Minu aias on gleistunud leetunud rähksed mullad. Inimese keeles – savikas toitainetevaene ja kivine muld. Sain selle teadmise võrra rikkamaks siis, kui üritasin rajada esimest lillepeenart. Kaevamine oli tohutu väljakutse ja labidat maasse lüüa püüdes võib käe ära põrutada. Maapinna kivisus ja ehitusmaterjalide kuhjad ongi minu haljastamise indu ja tempot tugevasti pidurdanud. Positiivsest küljest vaadatuna – mul on olnud aega planeerida kuhu ja mida mul tegelikult vaja on. Nüüd, kui mees tuleb ja ütleb, et meil on traktorit veel täpselt 15 minutiks, tean täpselt kuhu järgmine peenar tuleb kaevata.
Aed, kus saab katsetada ja õppida
Aed ei ole iseenesest väga suur, aga probleeme, millega tegeleda on seinast seina. Näiteks on mul paar peenart väga kuumas kohas, teised väga varjulises kohas, kolmas varjulises ja kuivas kohas puude all jne. Maaküttetorude tõttu sulab kevadel pool aiast kaks nädalat hiljem ja lumesulamisvesi jääb savika mulla tõttu pinnale. Peenraplaanide tegemisel maadlen töökohast soodsalt saadud üksikute näidistaimede paigutamisega ja maakividele parima koha otsimisega.
Sellel raskel mullal kasvavad mul väga hästi näiteks aed-leeklilled, hostad, pojengid, laanesõnajalg, kopsurohud ja monardad. Kõrrelistest eelistan ilusa kasvukuju tõttu sinihelmikaid. Soolopuuna istutasin iluploomipuu ‘Pissardii’, mille purpurset lehevärvi kopeerivad Thunbergi kukerpuu punaselehised sordid ja lodjap-põisenela ‘Diabolo’ põõsad.
Praeguseks hetkeks on vanemate suvilakrundist kindlasti saanud Minu Aed. Tuleviku väljakutseteks on orasheinaväljale köögiviljaaia rajamine ja selle sujuv sidumine iluaiaga, taastada kasvuhoone ja ehitada selle külge suveköök, mõelda välja valgustus- ja kastmissüsteem. Suurim saavutus oleks aga saada puhkehetkel maha istuda ja olla rahul sellega mida näen 😉
Enne ja pärast