Kui sul on väikesed lapsed, siis tasub aia kujundamisel mõelda, kuidas neile seal rõõmu pakkuda. Minu kaks tütart on üles kasvanud meie Saaremaa maakodus võrdlemisi metsikus aias, kus olen lasknud neil (ja endal) eksperimenteerida ning loodust avastada. Siinkohal jagangi enda kogemusi, filosoofiat ja ideid, kuidas luua aiaruum, mis on täis imesid ja avastamist.
Maagiline salaaed
Alustame iluaiast, mis võiks olla võimalikult mitmekesine, erinevate värvide ja tekstuuride, lehe- ja õiekujudega. Proovi mõelda taimedele, mis tekitavad salapära ja äratavad uudishimu, mida on huvitav katsuda või nuusutada. Ma mäletan, et mu vanatädi aias oli üks suur kellukakujuline lill, mille õisikut raputades kukkus sealt üks tilk nektarit. See oli üks põnevamaid lilli tema aias ja ta ikka kutsus lapsi proovima, kas saame tilga kätte. Kahjuks ma ei tea, mis lill see olla võis, kuid seniajani on mu meeles see maagiline tunne kui nektaritilga kätte saime. Samuti jagas üks tuttav mälestust kui põnevad olid tema jaoks lapsena tanguutia elulõnga äraõitsenud õite karvased tupsukesed. Sarnased tupsukesed on näiteks ka karukellal.
Cambridge’i Botaanikaaias oli rajatud eraldi peenar teemal “Plants that tell the time”. On ju taimi, mis õitsevad kindlal kellaajal, kas siis hommikul või alles õhtul. Minu lapsepõlvekodus oli selline keskpäevalill, mille kohta öeldi, et selle õied avanevad ainult keskpäeval. Mäletan seda salapära tunnet ja imestamist, et kas tõesti. Toon siinkohal ära taimevaliku Cambridge Botaanikaaia peenrast:
- püsiklina (mul kasvab aias ja tõesti sulgeb õied enne õhtut – kunagi ei saa temast peale tööd pilti teha!);
- lehtertapp Ipomoea;
- päevaliilia Hemerocallis;
- aed-piimjuur Tragopogon porrifolius;
- “Four o`clock flower” ehk lõhnatu imelill Mirabilis jalapa;
- inglitrompet Brugmansia suaveolens;
- kuningakepp Oenothera;
- harilik põisrohi Selene vulgaris;
- longus põisrohi Selene nutans;
- valge pusurohi Selene latofolia.
Mänguline imedemaa
Lisaks maagiale võiks aias ringi vaadata ka selle pilguga, kas siin on taimi, mida lapsed saavad oma mängudesse kaasata? Ma olen seda meelt, et lapsed peavad saama taimi katsuda ja töödelda – isegi kui töötlemiseks on nende katki rebimine. Kuidas muidu saab laps teada, millest taim koosneb? Ma saan aru vajadusest keelata lapsi korjamast lilli ja taimi avalikel haljasaladel või paljukäidaval terviserajal, kuid pean oluliseks, et lastel siiski oleks võimalus avastada loodust kõikide oma meeltega (kuni pole näha destruktiivseid ilminguid ja taotluslikku taimede hävitamist). Selleks, et lapsed oskaksid täiskasvanuna loodust hoida, on neil vaja seda läbinisti tundma ja armastama õppida. Kui laps kasutab sirelilehte mängurahana, tunnetab ta, et selle on sooned; kui ta nopib õitelt kroonlehti, avastab ta, et erinevatel õitel asetsevad need erinevalt ja ka tolmukad on erinevad.
Niisiis, vaata aias ringi, kas seal on:
- Lilled, mille õisi saab mängus kasutada. Nt tokkroosi õied on nagu haldjaseelikud, moonid on juba niisamagi imeilusad ja kasvavad lihtsalt. Nende õielehti saab edukalt lillesupi keetmisel kasutada, samuti mandalate tegemiseks. Moonikuprad on juba omaette vaatamisväärsus.
- Lilled, millest saab pärga punuda. Meie neid küll spetsiaalselt ei kasvata, kasvavad ise.
- Lilled, mis meelitavad liblikaid.
- Ürdid, mis on tajutava lõhnaga.
- Salapäraselt mõjuvad lilled: murtud süda (see nimi juba paneb mõtisklema!), hiina latern, dollarilill.
Peidus on toredam
Igas hoovis peavad olema peidukad ja ideaalne on kui selleks on rohelusest pakatav onn. Peidukaid saab rajada, pistes pajuoksad maasse ja kujundades katuse või tugikaared (paju kasvatab juured alla, eeldab niiskemat pinnast) või painutades vitsad onni kujuliseks ja pannes sinna kasvama ronitaimed (oad, lillhernes vms). Samuti on väga põnev kõrgete päevalillede vahel – miks mitte panna nad kasvama ringis ja nii, et lapsed saavad seal keskel mängida (lisaks on sügisel lindudel pidulaud kaetud) või lausa labürindina! Laste jaoks on päevalillede kasvatamine igal juhul atraktiivne tegevus, kui onni jaoks ruumi pole, kasvatage kasvõi potis. Päevalilli on erineva kõrgusega, alates alla meetristest ja lõpetades kolmemeetristega.
Minu lapsepõlveonn oli suures sirelihekis, kus tekkisid lausa labürindid. Riina soovitab: “Võsa sisse tehtud käigurajad on ka ägedad. Väljajuuritud kännud või lihtsalt pakud mängimiseks alles jätta. Ma olen alati kadestanud neid lapsi, kellel on puuriidast tehtud maja. Hea oli mängida nendes liivakastides kus oli marjadega põõsas kõrval. Sai lehti ja marju “supi” sisse panna.” Kersti täiendab: “Mu lapsepõlves oli põhi mängukoht nmadalate okstega mänd”.
Söödavad taimed, mida võiks lastega koos kasvatada
Need on kas kiiresti kasvavad, suurte ja/või kergelt nopitavate ja kohe söödavate viljadega, ilusate värvidega või hästi lõhnavad:
- Kõrvitsad. Tulemus vaimustab isegi täiskasvanuid!
- Herned. Neid on hea peenrast noppida ja kaunade puhastamine on peenmotoorikaharjutus.
- Porgandid. Nende peenrast noppimine on meil lastel olnud lemmiktegevus.
- Redis. Sama, mis porgand – lastele väga meeldib neid ise noppida, pesta ja kohe suhu pista.
- Tomatid. Kui kasvuhoonet ei ole, siis on olemas palju sorte, mida saab avamaal või rõdul kasvatada. Lastele väga meeldib neid kasta ja valmis tomateid otse põõsalt suhu panna.
- Marjad. Igasugused. Pole vist vaja kommenteerida? Lisaks marjapõõsastele ja maasikatele mõtle ka kuumaasikatele, mis ei kasva tingimata peenras ja mida on põnev siit ja sealt avastada.
- Ajatu lemmik – rabarber! Lisaks sellele, et seda on hea närida, on rabarberi lehed väga ägedad. Ehita haldjate onni või tee taimetrükki!
- Kapsas. See on ideaalne loodusõpetuse projekt, sest kapsale tükivad kallale kõikvõimalikud kahjurid ja hea on jälgida looduse toiduahelat. Me olemegi kapsast ainult laste eksperimendi korras kasvatanud.
Lastesõbralik aiaruum ei pea olema klanitud vaid pigem võiks olla segasummasuvilalik. Siis ei pea ka nii palju “mänguasju” murule ostma, et lastel lõbus oleks (batuudid, mängumajad, liumäed jne). Need on küll toredad, kuid vajadusel saab ka ilma. Laste fantaasia on piiritu, eriti kui vanemad hoiavad end keelamisel ja piiride seadmisel veidi tagasi 😉
Lapsemeelset suve!
Eveli