Ühel suveõhtul külla tulnud sugulane küsis minult, et mitu roosi sorti mul aias on.
Olin hetke sõnatu, sest ma ei ole neid kunagi niimoodi kokku lugenud. Enamasti olen roose koju toonud, kuna aiandis töötades on üks või teine sort mingite omaduse tõttu silma jäänud. Paar istikut on kingitud ka. Ainult oma kõige viimasesse peenrasse otsisin teadlikult teatud omaduste ja värviga sorte ja nii palju kui peab – suure värvilaigu saamiseks korraga vähemalt kolm istikut sordist.
Käisin mõttes oma peenrad üle ja avastasin, et eri sorte on lausa 23. Olin ise ka üllatunud, et neid nii palju on, sest ma ei pea ennast mingiks eriliseks roosisõbraks. Minu jaoks on näiteks tavaline pune peenras palju väärtuslikum kui roos. Roosipeenart mul ka ei ole, sest ma pole neid ju eraldi planeerinud ja ei kavatse neid ka kuidagi erilisemalt kohelda kui teisi taimi.
Miks mul need roosid siis on?
Esimesena tulid pargiroosid ’Robusta’ (pildil ülal) ja ’Hansaland’ (pildil all). ’Robusta’ puhul avaldas muljet tema jõuline kasv, tumedad varred, tumerohelised läikivad lehed ja pilkupüüdvad punased lihtõied. Sellest põõsast lihtsalt ei saa mööda vaadata, ta on suur ja õitsemise ajal väga punane. Kasvab ta kiiresti ja kuna ta asub püsilillepeenras, siis pean teda ohjes hoidmiseks kevadeti tugevalt lõikama. Lõikamisel peab olema ettevaatlik, sest ogad on suured, väga teravad ja neid on palju.
’Hansaland’ on meie aiandis haljastajate poolt üks nõutumaid sorte. Tekkis huvi, et mis seal siis nii erilist on ja ostsin selle pärast, et nemad ostsid. Ja ma ei kahetse. Ostsin pärast paar tükki veel juurde. ’Hansalandi’ põõsas näeb õitsedes välja nagu oleks roosipõõsast tehtud pilt kuhu on ühtlaselt õiekobaraid peale joonistatud. Kui ise ei näeks ja käega katsuda ei saaks, siis vist ei usukski. Tugevalt lõikama peab tedagi ja „miljonid“ peenikesed ogad ei tee seda sugugi lihtsaks. Lõikan ära väga peenikesed, kuivanud ja sissepoole kasvavad oksad. Terved oksad lõikan vastavalt nende jämedusele välimise punga pealt lühemaks – jämedamad kõrgemalt ja peenemad madalamalt. Kevadeti saavad pargiroosid sama pikaajalist väetist nagu püsililled ja talveks ma neid ei kata. Kui on, siis panen kevadeti juurtele värsket kompostmulda.
Teisena tulid väärisroosid ’Grande Amore’ (pildil all) ja ’Duftzauber’ – suure klassikalise õiega sügavpunased roosid. Aiandi sortimendis olid nad algselt just nende omaduste tõttu. Istikuna on neid aga raske kasvatada ja müüa, sest nad moodustavad vähe varsi ja varred kasvavad väga pikaks. Väärisrooside õitele on raske vastu panna ja seetõttu on mul nüüd veel paar sorti lisaks. Kärbin neil kevadel esimesi võrseid, et panna põõsas rohkem harunema. Kasvatan neidki püsilillede sees ja ka terrassi servas. Terrassi katuse alla jääv peenraserv on siiani olnud parim koht, sest seal ei lähe vihmavesi õite sisse. Õied on nii tihedad, et igasugune liigne niiskus tekitab mädaniku.
Kolmandana tulid mu aeda uus-antiikroosid, esmalt sordid ’Aquarell’ ja ’Augusta Luise’ ja kuigi neil on väga ilusad õied, siis rabas mind esmalt nende tugev põõsas. Aiandis talvitunud ja korralikult lõigatud istikud olid teisel aastal niivõrd ilusa mitmete jämedate harudega suure põõsa kasvatanud, et ma ei saanud neid lihtsalt sinna jätta. Ei sobi nende värvid küll kuidagi minu külmade toonidega aeda, aga peab ütlema, et õied on väga suured ja imeliselt lõhnavad. Uus-antiikroosidest on mul veel näiteks ’Soul’ ja ’Capri’ (pildil all), mis on ostetud erakordse õievärvi tõttu, boonusena taustaks terve tumeroheline läikiv lehestik. Uus-antiikrooside puhul ongi hea see, et nad on parandatud antiikroosid – nende võrsed on tugevamad ja põõsad on haiguskindlamad. Kui peale õitsemist varred kohe tagasi lõigata, saab peagi uued õied. Talveks ei kata, kuhjan vaid kuivemat mulda juurekaela ümber.
Pinnakatteroosidega juhtus sama, mis pargiroos ’Hansalandiga’. Kõik ostavad sorti ’Aspirin’ (pildil all koos punega) ja minagi ei pidanud lõpuks survele vastu. Neid väikseid pärlmuttervalgeid õrnroosa südamikuga õisi olen pildistanud veel novembriski. Põõsa värskena hoidmiseks lõikan ka neil jooksvalt närtsinud õiekobaraid ära. Eesaeda istutasin ’Heidetraumi’ ja ’Matadori’, sest nii kindlustan endale terve hooaja vältel õitsva peenra. Kevadine lõikus on sama – liiga peened, kuivanud või sissepoole kasvanud oksad lõikan ära ja kui pungad on juba nähtaval lõikan oksad vastavalt jämedusele välimise punga pealt madalamaks.
Roniroosidest oli krundil olemas juba ’Flammentanz’. Kiire tugeva kasvuga ja teise aasta võrsetel rikkalikult õitsev roniroos. Andsin ta ära. Liiga palju mässamist ja ei olnud tema jaoks seda õiget kohta, kuhu neid tohutu pikki võrseid kinnitada. Kummardus neile, kes jaksavad selliste ronijatega tegeleda. Samas ei välista, et kui valmib lõpuks planeeritav lehtla, siis proovin uuesti mõne sellise „hulluga“, näiteks nagu ’Perennial Blue’. Hetkel on mul mõned tagasihoidlikuma kasvuga esimese aasta võrsetel õitsevad roniroosid nagu ’Florentina’. Kasvult meenutavad nad pigem pikkade võrsetega uus-antiikroose, mille vääte peab kuskile toetama või kinnitama. Nendest käib mul jõud üle ja saan neid panna koos elulõngadega ühte varbseina jagama.
Talveks ma tavaliselt ühtegi roosi ei kata, kuhjan vaid veidi kuiva mulda juurekaela ümber. Lähtun põhimõttest, et kui roos minu aias hakkama ei saa, siis tuleb ta asendada talvekindlamate taimedega. Lähedal asuva kuuseheki lõikamisest on paaril korral nii palju oksi tulnud, et olen nendega saanud roosid ära katta. Mingit märkimisväärset kasu ma sellest ei täheldanud. Just ühel sellisel korral külmusid hoolimata katmisest paar roosi maapinnani ära. Kuuseokstest on ehk kasu nii palju, et need kaitsevad üle talve elanud rooside oksi kevadise päikese eest. Kuna roosid on istutatud vastavalt nõuetele vähemalt 7 cm sügavusele, on ka need maapinnani külmunud roosid mulla alla jäänud pungadest uuesti kasvama läinud.
Roniroose soovitatakse maha painutada, olen katsetanud ka varjukangaga kevadpäikese eest kaitsmist. No ei paindu nad kuhugile ja hoolimata varjukangast olen vanad varred lõpuks ikkagi tagasi lõiganud, sest parem on teha ruumi ja jätta taime jõud uutele võrsetele.
Kahjuritest olen kokku puutunud ripslaste, lehetäide ja ussidega. Ripslaste puhul on aidanud kevadel varakult põõsaste lähedusse pandud kollased liimipüünised. Lehetäisid ja usse lömastan alguses näppude vahel, siis proovin rohelise seebiga ja lõpuks kui neid ikka juba väga palju on, siis pritsin kõik roosid mõne poes leiduva ilutaimedele mõeldud insektitsiidiga üle. Ühest korrast on piisanud.
Haiguste vastu pole ma veel tõrjuma pidanud. Haiguste vastu aitab uute haiguskindlamate sortide valimine, õigete kasvutingimuste tagamine ja puhtuse hoidmine.
Ma ei teadnud, et mul on aias nii palju roose, sest ma ei näe nendega eriti palju rohkem vaeva kui teiste taimedega. Kevadine hooldus ja väetamine tuleb nagunii teha kõikidele taimedele. Närtsinud õite regulaarne äralõikamine on nagu toa koristamine, seda tuleb regulaarselt teha. Kui suured närtsinud õied torkavad rohkem silma, siis tuleb nendega kohe tegeleda, väiksemad pinnakatterooside närtsinud õied ei häiri, aga lõpuks võiks ka nende põõsaid lõikusega värskendada ja õhutada. Tagasilõikuse puhul kehtib põhimõte, et mida tugevam lõikus seda tugevam põõsas. Talveks katmine sõltub asukohast ja lume kogusest, aga tasub meeles pidada, et mõnikord võib liigne hoolitsemine rohkem kahju kui kasu tuua.
Riina